Ajalugu

Eesti geoloogiateenistuse ajaloo pidepunktid:

  • 1937. aasta 3. juunil asutati presidendi dekreediga Eesti Vabariigi Majandusministeeriumi juurde Eesti Geoloogiline Komitee, millest Soome mudeli järgi pidi arenema riigi geoloogiateenistus, kuid selle areng katkes juba 1940. aastal seoses nõukogude okupatsiooni algusega;
  • 1957. aasta 8. augustil moodustati ENSV Ministrite Nõukogu Geoloogia ja Maapõue Kaitse Valitsus;
  • 1964. aastast Eesti NSV Riiklik Geoloogia Tootmiskomitee;
  • 1965. aastast Eesti NSV Ministrite Nõukogu Geoloogia Valitsus;
  • 1979. aastast Eesti NSV Geoloogia Valitsus;
  • 1987. aastast Eesti Geoloogiauuringute Tootmiskoondis “Eesti Geoloogia” NSVL Geoloogiaministeeriumi alluvuses;
  • 1991. aastast riigiettevõte Eesti Geoloogiakeskus;
  • 1993. aastast riigiasutus Eesti Geoloogiakeskus Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas;
  • 1997. aasta 1. märtsist riigi äriühing OÜ Eesti Geoloogiakeskus.

Aastal 1995 võeti EGK vastu Euroopa Geoloogiateenistuste Foorumi (Forum of European Geological Surveys; FOREGS) liikmeks. Alates 1. juulist 2003. aastal kuulub EGK ka Euroopa Liidu geoloogiateenistuste ühendusse (The Geological Surveys of Europe; EuroGeoSurveys (EGS)).

Riigi osaühingu staatuses Eesti Geoloogiakeskus (EGK) omab enam kui viiekümne aasta jooksul kogutud maapõue-alast informatsiooni, mis on vajalik riigi majanduse arenguks. EGK tegevusstrateegia arvestab otsese tellija (riik, omavalitsus, ettevõte, eraisik) huvi looduslike ehitusmaterjalide, energeetilise tooraine jms. kasutamisel, pakkudes mitmekülgset teavet Eesti loodusvarade leviku ja säästliku majandamise kohta.

GEOLOOGILISE KAARDISTAMISE JA MAAVARADE UURIMISE AJALOOST

Eesti geoloogia sünnist
Aastad 1915–1957
Aastad 1957–…
Geoloogilise kaardistamise olulisematest töödest
Geoloogilisest kaardistamisest mõõtkavas 1:200 000
Geoloogilisest kaardistamisest mõõtkavas 1:50 000
Läänemere geoloogilisest kaardistamsest mõõtkavas 1:200 000, 1:500 000 ja 1:50 000
Põlevkivist
Fosforiidist
Turba uuringutest
Looduslikest ehitusmaterjalidest

Eesti geoloogia sünnist

Eesti maapõue kivimites ja setetes on peidus geoloogiline informatsioon enam kui 1 500 miljoni aasta pikkusest planeet Maa ajaloost. Eesti maapõue asjatundlik geoloogiline uurimine on kirjalikel andmetel kestnud juba enam kui 200 aastat.

Mere rannikul, jõgede ja järvede kallastel paljanduvad kivimid ja nendes leiduvad kivistised pakkusid huvi Tartu Ülikooli juures töötavatele õppejõududele ja kõrgema hariduse saanud geoloogidele. Nende tööd kogusid tuntust Euroopas ja Venemaal. Eesti maavarade omapära käsitles esimesena Gregor Helmersen (1803–1885), kes avaldas töid põlevkivi ja põhjavee kohta (1838). Pärnu-Jaagupi lähedalt, Kaismalt pärit Tartu Ülikooli kasvandik ja hilisem Peterburi Ülikooli akadeemik Friedrich Schmidt (1832–1908) kirjeldas Eestis paljanduvaid kivimeid ja koostas nende kohta geoloogilise kaardi koos siinse aluspõhja stratigraafilise liigestusega (1858). Oma stratigraafilises teaduslikus töös eraldas Schmidt põlevkivi sisaldavad kihid ja kandis nende avamused kaardile, olles sellega tahestahtmatult sooritanud ka põlevkiviotsingu. Tema tööd olid pikka aega eeskujuks Eesti ja kogu Baltikumi geoloogia käsitlemisel.

Tartu Ülikoolis avati Geoloogiakateeder ja muuseum juba 1820. aastal. Esimese eesti soost Tartu Ülikooli geoloogiaprofessori Hendrik Bekkeri (1891–1925) eestvõttel alustati eestikeelsete geoloogiliste oskussõnade loomist, ülikooli geoloogia muueumis avati Eesti osakond. Bekkeri (1923) sulest ilmus esimene eestikeelne ajaloolise geoloogia õpik.

Aastad 1915–1957

Esimene riiklik geoloogiateenistus maailmas loodi 1835. aastal Suurbritannias. Kirde-Eesti põlevkivikihindit uuris Venemaa Geoloogiakomitee, mis asutati 1882. aastal. Eesti energiaressursse saadeti 1916. aastal uurima geoloog Nikolai Pogrebov, kes hindas siinset põlevkivi Eesti tähtsaimaks maavaraks. Uuringuandmete alusel alustati juba 1919. aastal praeguse Kohtla-Järve lähedal põlevkivi kaevandamist.

Eesti Vabariigis korraldas maavarade otsingut ja uuringut Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi mäeosakond, millest moodustati 1926. aastal Majandusministeeriumi Mäeamet. Uuriti Iru, Ülgase ja Rootsi-Kallavere fosforiidileiukohti. Töid tehti piki Põhja-Eesti klinti, kus piiritleti fosforiidivaru. Otsiti ja leiti ehituspaasi Saaremaal, Vasalemmas, Karinus, Kalanas, Tamsalus ja mujal, kipsi Irboska ümbruses, savi Joosus ja Sännas, klaasiliiva Piusas, diatomiiti (kriiditaoline settekivim ränivetikate skelettidest) Narva jõe alamjooksu ümbruses, ehitusliiva ning kruusa otsiti põhiliselt raudteede ümbrusest jne.

Mitme maavara, eriti põlevkivi uurimisega tegelesid aktsiaseltsid. Kaevandusväljadele rajati üle 500 puuraugu, mille läbilõigete alusel arvutati põlevkivi varu ja määrati kaevandamise tingimused. Tooma Sookatsejaam tegi soode eeluuringuid. Arstide ja teiste spetsialistide poolt piiritleti 57 ravimuda leiukohta. Riiklike Parkide Valitsus kogus andmeid 20 ookrileiukoha kohta. Mitmesuguste geoloogiliste töödega kogutud andmete alusel koostati August Tammekannu juhtimisel 1935. aastal Eesti kvaternaarisetete kaart ja 1937. aastal Karl Orviku eestvedamisel Eesti aluspõhja kaart.

Maavarade uurimise hoogustamiseks ja sidumiseks geoloogilise kaardistamisega loodi 1937. aastal Majandusministeeriumi juurde riiklik asutus Eesti Geoloogiline Komitee. Vaatamata väiksearvulisele koosseisule (A. Luha, J. Reinvald, J. Aarmann, H. Palmre, J. Orula, P. Allik, P. Kents jt.) suudeti mõne aastaga uurida fosforiiti Maardu, Iru, Ülgase, Valkla, Tsitre, Saka ja Aseri leiukohas. Põlva ja Võru ümbruses viidi 650 km2 suurusel maa-alal läbi suuremõõtkavaline geoloogiline kaardistamine. Jõhvi lähedal kontrolliti aktsiaselts Magna poolt magnetilise anomaalia uurimiseks aluskorda rajatavaid puurauke. Eesti Geoloogilise Komiteega üheaegselt Majandusministeeriumi juurde loodud Loodusvarade Instituut tegeles puursüdamike kirjeldamisega, ehitusmaterjalide uurimisega ja hindas maavarade tähtsust Vabariigi majandusele. Eesti Geoloogilise Komitee ja Loodusvarade Instituudi tegevuse lõpetas nõukogude okupatsioon.

Maavarade uurimiseks moodustati 1940. aastal Tööstusliku Uurimise Instituudi juurde geoloogiaosakond, mis 1941. aastal alustas Piusas klaasiliiva– ja Irboskas kipsivaru määramist. Saksa okupatsiooni ajal, sõjatingimustes, jätkusid vaid puurimistööd põlevkivi- ja fosforiidileiukohtades. Jaan Kark koostas 1943. aastal allikate ja puuraukude andmete alusel ülevaate Eesti hüdrogeoloogiast.

II Maailmasõja järgsetel aastatel ilmus 1946. aastal trükist Artur Luha poolt koostatud rakendusgeoloogiline kokkuvõtlik ülevaade Eesti maavaradest, kus käsitleti eraldi ehitusmaterjale, turvast, klaasiliiva jms. Sõjajärgsetel aastatel tegid Eestimaal rakendusgeoloogilisi töid nii Eesti kui ka teiste piirkondade (eriti Leningradi) geoloogia-asutused. ENSV Tööstusliku Teadusliku Uurimise Keskinstituudi maavarade osakonna kõrval tuli geoloogiaspetsialistide nappuse tõttu Eesti geoloogilise ehituse ja maavarade uurimisega tegelda ka 1947. aastal loodud ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudil. Koostöös valmisid Eesti maavarade kaart ja kataster ning Eesti kvaternaarisetete ja aluspõhja kaart (1954. aastal; oli aluseks trükist ilmunud kaardilehele 0–34/35 mõõtkavas 1:1 000 000). Samal ajal tegeldi ka geofüüsikaliste ja hüdrogeoloogiliste üldistustega.

Põlevkivi otsinguid-uuringuid tegid Leningradi ettevõtted, eriti Loode Geoloogia Valitsus. Rohkem kui viiekümne kaevandusvälja kohta koostati koondaruanne. Kuna pärast sõda tekkis vajadus kaevandada fosforiiti, siis arvutati Maardu leiukoha varu esmalt varasemate andmete põhjal. NSVL Keemiatööstuse ettevõte tegi Maardu, Aseri ja Saka fosforiidimaardlas uuringuid 50-ndatel aastatel. Kohalikud ametkonnad ja Leningradi ettevõtted tegelesid paekivi (Aluvere, Kohtla-Järve, Tamsalu, Rakke, Karinu, Kaarma, Vasalemma, Väo, Harku leiukohad), savi (põhiliselt Aseri, Kunda, Kopli, Joosu, Arumetsa leiukohad) ning liiva ja kruusa otsingulis-uuringuliste töödega. Üleliiduline Nafta Instituut otsis Kagu-Eestis naftat. Seda küll ei leitud, kuid aluskorda puuritud puuraukude (Mõniste, Väimela, Võru) alusel eraldati Lokno (Mõniste) kerkeala ja tehti Kagu-Eesti geoloogilise läbilõike kirjeldus, kus tingituna puursüdamiku halvast väljatulekust on stratigraafiliste ühikute paksus ja vanus tasemeti ebatäpselt määratud. Ekslikult eeldati Ordoviitsiumis suure settelünga olemasolu jms. Vead tõlgendustes tulenesid sageli tolleaegsest eestikeelsest geoloogilisest kirjandusest, milles orienteerumine oli mujalt tulnud geoloogile keeruline.

Spetsiaalse, armee vajadusi arvestava kaardistamisega tegeles Eesti NSV-s 5. Loode Geoloogia Valitsus. Mõõtkavas 1:200 000 tehtud kaartidel kujutati eriti täpselt pinnakatet, mullastikku ja hüdrogeoloogiat. Vähese faktilise materjali tõttu tunnistati geoloogilised kaardid mõõtkavale mittevastavateks. Seega tegid II Maailmasõja järel Eestis praktilise suunitlusega geoloogilisi töid väga erinevad ametkonnad. Väheefektiivne ja süsteemitu tegutsemine tolleaegses Nõukogude Liidus tingis geoloogiliste tööde mahtude kasvu. Geoloogilise ehituse ja maavarade uurimiseks otsustati liiduvabariikides luua geoloogia valitsused, mis allusid nii Moskvas paiknevale Geoloogia Ministeeriumile kui ka kohalikule Ministrite Nõukogule.

Aastad 1957–…

Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Geoloogia ja Maapõue Kaitse Valitsus asutati 8. augustil 1957. aastal. Ettevõtte nimetust ja alluvusvahekordi muudeti korduvalt kuni 1993. aastani (vt ajaloo pidepunktid teksti alguses).

Eesti NSV Geoloogia ja Maapõue Kaitse Valitsus loodi Loode Territoriaalse Geoloogia Valitsuse (Leningradi piirkond) ja teiste tol ajal Eestis töötavate asutuste baasil. Põlevkivi uuringutega tegelev ekspeditsioon moodustati Jõhvis ja Rutikul ning fosforiiti ja ehitusmaterjale uuriv ekspeditsioon Kohtla-Järvel. Need ühendati 1959. aastal Rutikul baseeruvaks Kompleksseks Geoloogiliste Uuringute Ekspeditsiooniks, kus tegeldi puurimise ja geofüüsikaliste töödega.

Eesti NSV Geoloogia ja Maapõue Kaitse Valitsuse administratsioon asus Tallinnas, alguses Toompea lossis, hiljem Pikk tänav 67 asuvas hoones. Esimeseks asutuse juhatajaks oli K. Müürisepp, hiljem olid ametis G. Pilman, V. Djatshenko, A. Kivit, J. Filatov, E. Kasemets ja alates aastast 1993 V. Klein. Peageoloogina töötasid E. Mustjõgi ja P. Vingisaar ning alates 1990. aastast R. Raudsep.

Eesti NSV Geoloogia ja Maapõue Kaitse Valitsuse juhtkonna esimeseks mureks oli geoloogiateenistuse personal. K. Müürisepp valis asutusse Eesti rahvusest geolooge Tartu Riikliku Ülikooli lõpetajate hulgast. Muust rahvusest olid peamiselt puurijad ja geofüüsikud. Töötajate arv ulatus 1960. aastal 450 inimeseni. Sellise suure töötajaskonna jaoks oli napilt ruume tööks ja elamiseks. Esimestel aastatel elati ja töötati peale Tallinna ja Kohtla-Järve ka ajutistes välibaasides (Kiiu, Sirvaku, Püssi, Vanamõisa). Olukord paranes tunduvalt 1965. aastaks, mil Eesti NSV Riikliku Geoloogia Tootmiskomitee ajal ehitati Keilasse uus töökoht koos elamispinnaga, kuhu koondati seni eri piirkondades paiknenud geoloogilised rühmad. Samal aastal nimetati asutus Eesti NSV Ministrite Nõukogu Geoloogia Valitsuseks. Põlevkiviuuringu rühm jäi Rutikule. Keilas baseerusid geoloogilise kaardistamise, hüdrogeoloogia, geofüüsika, fosforiidi ja ehitusmaterjalide töökonnad ning hiljem ka turbatöödega tegelev salk. Sellel ajal paiknesid administratsioon, geoloogiafond, laboratoorium, hüdrogeoloogia jaam, temaatiline töökond ja infoosakond Tallinnas, Pikk tänav 67. Mustamäel, Kadaka tee 82 asusid Tallinna töökonna meregeoloogia ja geokeemia rühmad, laboratoorium ning maavarade ökonoomika osakond.

Laboratooriumis tehakse kivimite, setete, mulla ja vee laboratoorseid uuringuid.

Tartu töökond, Munga tänav 12 (hiljem Õnne tänav 13 ja 15 ning Rõõmu tee 1), tegeles kruusa-liiva otsingutega ja alates 1988. aastast ka geoloogilise kaardistamisega. Rajati Arbavere, Kantküla, Turja jt. välibaasid. Baaside juurde ehitati puursüdamikele hoidlad, sest puurimistööde maht ulatus kuni 70 000 m aastas. Geoloogiateenistuses töötas 1970. aastal 640, 1980. aastal 670 ja 1990. aastal 547 inimest.

Aastal 1992 geoloogiateenistust reorganiseeriti. Eesti Geoloogiakeskusest eraldusid riiklike aktsiaseltsidena Keila Geoloogia, Viru Geoloogia ja Tartu Geoloogia. Seisuga 1. märts 1997 reorganiseeriti Eesti Geoloogiakeskus Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas asuvaks riiklikuks osaühinguks Eesti Geoloogiakeskus (EGK). Selle administratsioon ja enamus osakondi (geoloogiline kaardistamine, meregeoloogia ja geofüüsika, geokeemia ja keskkonnageoloogia, hüdrogeoloogia, info- ja maavarade osakond ning laboratoorium) paiknesid siis Tallinnas EGK Mustamäe baasis aadressil Kadaka tee 80/82, Keilas oli rakendusgeoloogia osakond ja Tartus Tartu regionaalosakond. Ümberkorralduste tõttu riigi majandustegevuses vähenesid tunduvalt riiklik finantseerimine ja geoloogiliste tööde mahud. Töötajate arv langes seitsme aastaga enam kui neli korda 130 inimeseni (1997. aastal).

EGK viimase kahekümne aasta tegemistest loe osakondade tekstidest.

Geoloogilise kaardistamise olulisematest töödest

Geoloogilise kaardistamise tulemusel valmivad geoloogilised kaardid. Geoloogilisel kaardil ja selle juurde kuuluvatel läbilõigetel kujutatakse värvide ja tingmärkide abil piirkonna maapõue kolmemõõtmelist geoloogilist ehitust: avanevate kivimite koostist, vanust ja lasumust. Kaardi ülevaatlikkuse tase sõltub uuritud alal geoloogiliste marsruutide, hüdrogeoloogiliste uuringute, puuraukude, geofüüsikaliste mõõdistamiste, laboratoorsete uuringute jms hulgast ja kaardi mõõtkavast. Tänu kaardistamisele on meie teadmised Eesti geoloogilisest ehitusest detailsed. Avastatud on maavarade leiukohad ja perspektiivalad, maagistumise ilmingud, kasutamiskõlbliku vee ressursid, mineraalvee leiukohad ning Kärdla, Neugrundi, Ilumetsa ja Simuna meteoriidikraatrid.

Eesti geoloogid K. Kajak, K. Stumbur ja V. Puura said 1984. aastal geoloogiliste kaartide (mõõtkavas 1:500 000) komplekti (aluspõhja, kvaternaarisetete, aluskorra, maavarade, hüdrogeoloogia, tektoonika, geomorfoloogia jms kaartid) eest endise NSV Liidu riikliku preemia koos Läti ja Leedu kolleegidega.

Aastal 1960 ilmus trükist sariväljaanne “NSVL Geoloogia” XXVIII köide alapealkirjaga “Eesti NSV. Geoloogiline kirjeldus ja maavarad”, mille ettevalmistamisega pandi alus süstemaatilisele geoloogilisele kaardistamisele Eestis. Mahuka regionaalgeoloogia ja Eesti geoloogilise kaardistamise ülevaate koostamisel osalesid S. Baukov, E. Jürgenson, D. Kaljo, E. Mark, R. Männil, K. Müürisepp, V. Olli, K. Orviku, L. Paasikivi, H. Palmre, E. Pobul, A. Rõõmusoks, E. Rähni, K. Veber, A. Verte jt. Väljaande illustratsioonide aluseks koostati töökaardid (mõõtkava 1:600 000) aluspõhja ja kvaternaarisetete kohta.

Viide trükisele: Geologija SSSR, Estonskaja SSR, tom XXVIII. Geologicheskoe opisanie i poleznye iskopaemye [NSVL geoloogia, Eesti NSV, XXVIII kd. Geoloogiline kirjeldus ja maavarad], (toimetaja K. Orviku). 1960. Moskva, 512 lk. [Vene keeles].

Geoloogilisest kaardistamisest mõõtkavas 1:200 000

Geoloogilist kaardistamist mõõtkavas 1:200 000 alustati 1958. aastal Kirde-Eestis ja lõpetati 1975. aastal Kagu-Eestis. Kaardistati kogu Eesti territoorium.

Aastatel 1958–1975 toimunud kompleksse geoloogilise kaardistamise (mõõtkava 1:200 000) kartogramm.

Geoloogilist läbilõiget uuriti kuni aluskorrani, kaardistati maavarade levik ja hüdrogeoloogilisted tingimused. Piiritleti erivanuseliste kvaternaari setete levik ja maavarade perspektiivalad. Aluspõhja osas täpsustati kõigi ladestute kivimite levikut ja kirjeldati nende koostise pindalalisi muutuseid. Määrati diktüoneema argilliidi lõunasse suidumise piir ja jälgiti Ahtme, Aseri ning Viivikonna rikete ulatuses polümetallilist maagistumist. Aluskorra kivimite osas täpsustati pealispinna reljeefi ja piiritleti uusi kivimkomplekse. Peale marsruutide ja puurimise tehti geofüüsikalisi ja hüdrogeoloogilisi töid. Aluspõhja ja kvaternaarisetete kaart (koos maavaradega) ning hüdrogeoloogiline kaart ilmusid trükist nomenklatuursete kaardilehtede kaupa kompleksse kaardistamise aruannete alusel. Need venekeelsed, Balti seerias trükist ilmunud kaardid koos seletuskirjadega vajaksid täiendamist uute, viimastel aastakümnetel kogutud andmetega, misjärel neid võiks kasutada Eesti riikliku geoloogilise kaardina mõõtkavas 1:200 000. Eesti territooriumi kaardistamist mõõtkavas 1:200 000 juhtisid geoloogid G. Eltermann, H. Kajak, K. Kajak, E. Kala, N. Kõrvel, V. Kõrvel, H. Liivrand, S. Mägi, R. Perens, E. Sammet, H. Stumbur, E. Tsheban (Sepp), A. Väärsi jt.

Aastatel 1967–1991 toimus plaanipärane süvakaardistamine (kristalse aluskorra kaardistamine) kaardilehtede kaupa. Aastal 1967. algas süvakaardistamine Põhja-Eestis, Hiiumaa–Narva vahelisel alal. Enam kui kahekümneaastase töö tulemusena koostati uued aluspõhja geoloogilised kaardid enamasti mõõtkavas 1:200 000.

Aastatel 1967–1991 toimunud aluskorra süvakaardistamise kartogramm.

Kristalse aluskorra ülemise osa ja aluspõhja settekivimite (ka maavarade) leviku piiritlemiseks kasutati enam kui kümne tuhande puuraugu kivimite kirjeldusi ja nende geokeemilise, mineraloogilise ja geofüüsikalise uurimise tulemusi. Kaardistamisel osalesid E. Erisalu, O. Gromov, E. Kala, O. Keerup, J. Kivisilla, V. Klein, H. Koppelmaa, T. Kuuspalu, A. Mardla, E. Mardla, V. Mõttus, M. Niin, A. Norman, H. Perens (Kihno), V. Petersell, V. Puura, K. Suuroja jt.

Eelnimetatud tööde ja mõõtkavas 1:200 000 trükis ilmunud kaartide põhjal koostati aastatel 1977–1981 uus Eesti aluspõhja geoloogiline kaart mõõtkavas 1:200 000 koos aluspõhja struktuure kajastavate kaardi ja seletuskirjaga (autorid K. Kajak, E. Kala, A. Mardla, V. Puura, K. Suuroja jt.). Aastal 1981 trükiti uue aluspõhja geoloogilise kaardi ja kvaternaarisetete kaardi alusel keskkoolidele kaardid mõõtkavas 1:400 000.

Aastal 1994 valmis Saaremaa hüdrogeoloogiline kaart mõõtkavas 1:200 000 (autorid R. Perens, H. Perens ja M. Lelgus).

Täpsemat informatsiooni kaardistatud alade ja kaartide mõõtkavade kohta leiate Geoloogiafondist.

Geoloogilisest kaardistamisest mõõtkavas 1:50 000

Kaardistamist mõõtkavas 1:50 000 alustati samuti 1958. aastal. Valikuliselt kaardistati maavarade poolest perspektiivseid ja veevarustuse probleemidega piirkondi, kus kompleksselt uuriti nii vett kui aluspõhja kivimeid ja neid katvaid kvaternaari setteid.

Aastatel 1962–1968 kaardistati Kirde-Eesti põlevkivibasseini ida- ja keskosa, mille tulemusel täiendati ka Vendi, Kambriumi ja ka Kvaternaari kivimite stratigraafiat. Tallinna lähiümbruse kaardistamisel lahendati veevarustusallikate otsimise kõrvalt ka maavaradega seotud probleeme. Loetletud suuremõõtkavalised kaardikomplektid koostati E. Erisalu, V. Tassa, T. Paabu ja H. Stumburi juhtimisel.

Aastal 1969 alustati Tallinna põhjavee ressursi täiendamise eesmärgil kaardistamist Kesk-Eesti üheksal kaardilehel (Kohila–Ardu vahemik), mille tulemusel eraldati põhjaveehaarete perspektiivalad. Kaardistamisel töötasid T. Jõgi juhtimisel geoloogid V. Tassa, G. Eltermann ja T. Lang.

Aastal 1971 algas samasugune kaardistamine geoloogilis-hüdrogeoloogilistel eesmärkidel ka Kuressaare linna ümbruses R. Perensi juhtimisel, kus osalesid geoloogid G. Eltermann, H. Perens ja V. Tassa.

Aastatel 1972–1994 tegeldi ulatusliku hüdrogeoloogilise kaardistamisega, millega koos tehti nii ehitusgeoloogilisi kui maaparandusega seotud uuringuid. Komplekssete uuringumeetoditega kaardistati Saaremaal, Hiiumaal, Läänemaal, Harjumaal, Raplamaal, Järvamaal, Lääne-Virumaal, Pärnumaal ja Jõgevamaal. Ettenähtud uurimissügavus oli 50–100 m, kuid puuriti ka kuni 200 m sügavusi puurauke. Kaardistajateks olid geoloogid A. Einmann, G. Eltermann, T. Jõgi, E. Kadastik, K. Kajak, E. Kiipli, T. Lang, M. Lelgus, T. Mardim, V. Nõmmsalu, H. Perens, R. Perens, K. Suuroja, V. Tassa jt. Hüdrogeoloogiline kaardistamine toimus ka Paide ja Rapla (geoloogid G. Eltermann, T. Jõgi), Tartu (geoloogid R. Grünberg, H. Kajak, K. Kajak) ning Viljandi (geoloogid A. Halliste, H. Kajak, S. Liibert, H. Perens) ümbruses. Kõigis loetletud piirkondades õnnestus kogutud materjalide alusel koostada ka nende alade geoloogilised kaardid, mis vastasid mõõtkavale 1:50 000. Aastatel 2002–2007 koostati riikliku kompleksse geoloogilise kaardistamise raames Eesti Maa-ameti tellimusel ka hüdrogeoloogilisi kaarte 14 kaardilehe kohta.

kaardistus_50000_01

Eesti geoloogilise baaskaardi (mõõtkava 1:50 000) kartogramm seisuga 01.02.2016.

Riiklik kompleksne geoloogiline kaardistamine hoogustus 1990-ndatel aastatel seoses üleminekuga arvutipõhistele töövõtetele. Digitaalsete kaartide komplekti kuuluvad neli põhikaarti: (1) aluspõhja geoloogiline kaart, (2) pinnakatte geoloogiline kaart, (3) hüdrogeoloogiline kaart ja (4) põhjavee kaitstuse kaart. Lisanduvaid abikaarte on kuni kuus: (1) aluspõhja reljeefi kaart, (2) pinnakatte paksuste kaart, (3) geomorfoloogiline kaart, (4) gravivälja anomaaliate kaart, (5) gravivälja jääkanomaaliate kaart ja (6) aeromagnetiliste anomaaliate kaart. Komplekti kuuluvad veel kaardi seletuskiri ning andmebaasid maavarade ja faktilise materjali (vaatlusandmed, puuraugud) kohta.

Detailsusega 1: 50 000 kaardistatud piirkondade raskuskiirenduse anomaaliad.

Riikliku kompleksse kaardistamisega mõõtkavas 1:50 000 on tegelenud T. All, K. Ariva, G. Eltermann, E. Erisalu, O. Gromov, R. Grünberg, A. Haas, I. Jalakas, T. Jõgi, E. Kadastik (Jürjens), H, Kajak, K. Kajak, K. Kaljuläte, E. Kala, M. Kõiv, T. Mardim, V. Meriküll, E. Morgen, M. Niin, V. Nõmmsalu, M. Otsmaa, K. Ploom, A. Põldvere, Anne Põldvere, R. Perens, R. Rohtla, T. Saadre, H. Stumbur, K. Stumbur, K. Suuroja, V. Tassa, T. Vahtra, A. Veski jt.

Lisaks mõõtkavale 1:200 000 ja 1:50 000 on kaardileht O-35-XV kaardistatud mõõtkavas 1:100 000. Mõõtkavas 1:25 000 on kaardistatud Lahemaa ja Loode-Eesti. Mõõtkavas 1:10 000 on 1937. aastal kaardistatud 650 km2 Võru ja Põlva ümbruses ning 1994. aastal tuumalad Saaremaa Biosfääri kaitsealal. Täpsemat informatsiooni kaardistatud alade ja kaartide mõõtkavade kohta leiate Geoloogiafondist ja Maa-ameti geoportaalis.

Läänemere geoloogilisest kaardistamisest mõõtkavas 1:500 000, 1:200 000 ja 1:50 000.

Eesti merepõhja süstemaatilist geoloogilist kaardistamist alustasid 1981. aastal tollases Eesti NSV Geoloogia Valitsuses (nüüd Eesti Geoloogiakeskus) geoloogid T. Kiipli, B. Malkov, A. Mardla, G. Rennel, A. Talpas, P. Tammik jt. Kaardistamistööd tehti algul mõõtkavas 1:500 000 ja hiljem mõõtkavas 1:200 000. Kaardistati praktiliselt kogu Eesti territoriaalmere Soome lahe osa. Vastavalt tolleaegsele kokkuleppele kaardistas Soome lahe idaosa (Aserist ida poole) Üleliiduline Geoloogia Instituut (VSEGEI), kelle valduses on need andmed tänaseni. Aastatel 1994–2001 hakati üksikobjekte kaardistama detailsemalt, st mõõtkavas 1:50 000. Aastatel 1994–1996 viidi koostöös Läti Geoloogiateenistusega läbi Liivi lahe merepõhja geoloogiline kaardistamine mõõtkavas 1:200 000. Nende kaartide koostamisel kasutati ka Stockholmi Ülikooli poolt tehtud seismilise profileerimise andmeid. Täpsemat informatsiooni kaardistatud alade ja kaartide mõõtkavade kohta leiate Geoloogiafondist.

Tähtsamatest maavaradest

Põlevkivist

Põlevkivi ehk kukersiit on Eesti tähtsaim energeetiline maavara. Esimese põlevkivi geoloogilise uuringu tegi 1838. aastal Vanamõisa küla juures akadeemik G. Helmersen. Huvi põlevkivi vastu hakkas järsult kasvama 1910. aastast, kui rahvusvahelisel turul tõusis nafta ja kivisöe hind. Eesti põlevkivi kasutuselevõtmist hakkas Rakvere ja Jõhvi vahelisel alal uurima 1916. aastal vene geoloog Nikolai Pogrebov. Tema uuringud olid aluseks maavara kaevandamisele ja töötlemisele. Pidev põlevkivi kaevandamine algas 1918. aastal. Juba 1933. aastaks oli välja antud ligi 20 põlevkivi uurimise ja kaevandamise lepingulist luba, kokku ligi 1250 km2 suurusel alal. Kuni 1940. aastani uuriti põhiliselt kaevandatavaid piirkondi. Peale II Maailmasõda uuriti detailselt maardla keskosa. Aastatel 1947–1957 laienesid erinevate Nõukogude Liidu geoloogiaasutuste uuringud ka leiukoha äärealadele. Kui 1947. aastal hinnati Eesti maardla põlevkivivaru 0,9 mld t, siis 1960. aastaks saadi varuks juba 3,3 mld t. Aastal 1957 hakkas põlevkivivaru uurima Kohtla-Järve Geoloogiatöökond, mis kuulus Eesti NSV Ministrite Nõukogu juurde moodustatud Geoloogia ja Maapõu Kaitse Valitsuse koosseisu. Uuringu põhiraskuse kandjad olid M. Astafjev, E. Basanets, V. Basanets, G. Beljajev, V. Dantšenko, N. Domanova, A. Filatova, E. Filatov, T. Kattai, V. Kattai, A. Krapiva, O. Morozov, L. Morozova, K. Prükk, E. Radik ja J. Tšerepanova. Kaaluka panuse Eesti põlevkivimaardla uurimisse andsid ka Tartu Ülikooli lõpetanud geoloogid E. Erisalu, A. Gaškov, M. Orru, T. Paap, M. Rammo, A. Uusmaa, Anu Uusmaa jt.

Balti ja Eesti Soojuselektrijaamade ehitamine (vastavalt 1965 ja 1973) kasvatas nõudlust põlevkivi järele. Seoses sellega uuriti aastatel 1965–1975 detailselt uusi reservvälju pindalaga enam kui 700 km2. Aastatel 1976–1987 laienesid eeluuringud maardla lõuna-, edela- ja loodepoolsetele aladele ning Peipsi-äärsele uuringuväljale. Tapa leiukoha otsingulis-hinnangulisi uuringuid tehti aastatel 1980–1982, järeluuringud mäeettevõtete tellimusel toimusid aastatel 1982–1992.

Geoloogiliste uuringute tulemusel on Eesti maardla detailselt uuritud. Jätkata tuleb vaid põlevkivi kvaliteedi ja hüdrogeoloogiliste tingimuste täpsustamist. Eesti maardlas on 2010. aasta riikliku bilansi järgi arvel põlevkivi aktiivset tarbevaru enam kui 1 mld t ja passiivset tarbevaru 1,8 mld t.

Fosforiidist

Esimesena kirjeldas Eesti oobolusfosforiiti kui fosforväetiste võimalikku toorainet 1861. aastal Tartu Ülikooli professor Carl Schmidt. Aastal 1920 alustas fosforiidi uuringuid Tallinna lähedal AS “Eesti Vosvoriit”. Kahe aasta jooksul, piiritleti Ülgase maardla ja 1924. aastal alustas seal tööd esimene kaevandus koos rikastusvabrikuga, mis hävis 1938. aasta tulekahjus. Uus kaevandus ja vabrik asutati Maardu mõisas juba 1940. aastal. II Maailmasõja järel fosforiidi kaevandamine Maardus laienes. Fosforiidi uuringud jätkusid Saka ja Narva leiukohas, järeluuringud Maardu maardlas ning otsingud toimusid Tallinn–Narva vahelisel alal. Järgnes Toolse ja Rakvere maardla uuring, mille alusel tehti kindlaks suured fosforiidivarud. Maardus toodeti fosforiiti kuni 1991. aastani, kuni Eestis fosforiidi kaevandamine lõpetati. Fosforiidiga tegelesid geoloogid S. Dantšenko, J. Eskel, A. Jalakas, E. Kivimägi, H. Liivrand, A. Mardiste, T. Martin, M. Palo, L. Petersell, V. Petersell, V. Prokofjev, R. Raudsep, V. Rass, N. Smagin jt.

Kõik Eesti kaevandamisväärse fosforiidi leiukohad (Rakvere, Toolse, Aseri, Tsitre, Maardu) paiknevad Põhja-Eestis. Euroopa suurimas, Rakvere leiukohas on 2–12 m paksused tootsad kihid 42–210 m sügavusel, mis muudab kaevandamise 1000 km2 suurusel alal keskkonnaohtlikuks. Lisaks katab fosforiiti diktüoneema argilliidi kiht, mis puistangutesse sattudes on isesüttiv.

Turba uuringutest

Eestis tegeldi soode kuivendamise ja turba kütteks kasutamisega juba 17. sajandil. Tõenäoliselt on 1789. aastal ilmunud A. Hupeli töö esimene Eesti turbauuringuid käsitlev trükis, kus on juttu ka turba kaevandamisest Võru, Pärnu, Tartu ja Viljandi ümbruses. Soodest ja nende pindalast kirjutas A. Bode 1836. ja 1837. aastal Liivimaa aastaraamatutes.

Aastatel 1921–1944 arenesid soo- ja turbateadus jõudsalt. Kasutusele võeti uusi turba-alasid kütte- ja alusturba saamiseks. Aastatel 1945–1957 edenes turbavarude uurimine eelkõige kütte saamise eesmärgil. Kasutusele võetud vähelagunenud turba freesimine suurendas nõudlust turba järele veelgi. Aastatel 1958–1966 hakati turbauuringutega tegelema vastloodud Geoloogia ja Maapõue Kaitse Valitsuse Kohtla-Järve ja Keila Geoloogiaekspeditsioonis. Tähtsamad uuringuobjektid olid Oru, Ellamaa, Mõrdama, Ulila, Võlla, Saikla ja Avaste soo. Turvast kasutati kütteks, loomakasvatuses allapanuna ja aianduses kasvusubstraadina. Kuivõrd Eesti soode uuritus oli ebaühtlane, siis moodustati 1966. aastal Keila Geoloogiaekspeditsiooni koosseisus turbauuringute salk, mis hakkas korrastama turbafondi materjale ning koostama turbalasundite katastrit. Sellega üheaegselt alustati töid tööstuslike turbavarude hindamiseks ja soode klassifitseerimiseks. Turbasalgas töötasid alguses H. Allikvee ja I. Elvre, hiljem liitusid nendega R. Kallas, V. Klimenko, M. Kukk, H. Orgla, F. Paalberg, R. Ramst, S. Tassa jt. Aastal 1970 moodustati iseseisev turbarühm, mille koosseisu kuulusid H. Allikvee, E. Kasemets, V. Klimenko, H. Orgla, K. Orgla, M. Orru, M. Pärnamäe (Noppel), V. Salo, M.Širokova, S. Tassa, A. Viigand jt. Turbauuringuid tehti terves Eestis. Soode andmestiku kõrval kasutati Põllumajandusprojekti mullastiku kaardistamise andmeid. Välitöödel kontrolliti turbakihi paksust ja võeti proovid laboratoorseteks analüüsideks (turba botaaniline koostis, lagunemisaste, looduslik niiskus, tuhasus, happesus), kirjeldati taimkatet ja reljeefi. Aruande koostamise käigus arvutati turbavarud, kirjeldati turbalasundi ehitust ja kvaliteeti. Aastal 1973 rajati turbalaboratoorium, mis liideti 1998. aastal Eesti Geoloogiakeskuse laboratooriumiga.

Turbamaardlate eel-, detail- ja tarvevaru uuringutega alustati 1967. aastal. Uuritud maardlatest suuremad on Lavassaare, Sangla, Soosaare, Mahtra, Rubina, Rääma, Kaseraba, Ellamaa jt . Nende uuringute tulemusi kasutab Eesti turbatööstus. Aastatel 1992–1999 tehti Rein Ramsti juhtimisel üle-Eestiline turbatootmisalade jääkvarude hinnang, mis oli tähtis turbatööstuse arengule. Aastatel 2005–2008 tegid Rein Ramst, Mall Orru, Viiu Salo ja Liina Halliste mahajäetud turbaalade revisjoni Eestis. Tööde tulemuste alusel korraldab Keskkonnaministeerium turbaalade korrastamist ja kasutuselevõttu. Aastatel 1999–2003 uuriti kahjulikke elemente Eesti turbas. Aastatel 2004–2007 uuriti Mall Orru juhtimisel Eesti turba balneoloogilisi kasutusvõimalusi. Uuringute tulemusel anti ülevaade balneoloogilise turba varudest ja omadustest ning korraldati kliinilisi katseid Ida-Tallinna Keskhaiglas.

Kõik turbalasundi otsingu- ja uuringuaruanded, temaatilised tööd, turbatootmisalade jääkvarude määrangud, tarbevaru uuringud turbafirmade tellimusel, mahajäetud turbaväljade revisjon jms on kättesaadavad Geoloogiafondis.

Looduslikest ehitusmaterjalidest

Looduslikke ehitusmaterjale on kasutatud juba muinasajast peale, kui vormiti esimesed savipotid, laoti kivikirstkalmeid ja kaitsemüüre. Eestimaa kivimurde kirjeldas esimesena topograaf A. W. Hupel aastatel 1777–1782. Lubjakivi, liiva, savi, graniiti jms kasutati kohalike ehitiste tarbeks ja veeti Peterburi ja Lüübeki ehitustele. Juba 1852. aastal oli C. A. Mickwitzi andmetel Eesti kubermangu oluliseks majandusharuks paemurdmine. Samal aastal kirjeldab A. Stackelschneider Eesti ilmastikukindla paekivi kasutusviise Ermitaaži ehitusel Peterburis. Hoogsalt edeneb ka lubjapõletus ja savi kasutamine. Vasalemma lubjakivi ja Metsküla (Saaremaa) dolokivi kutsuti Eesti marmoriks. Neid hästi töödeldavaid kivimeid veeti 19. sajandil Liibavi, Vilniuse, Riia, Tartu ja Peterburi ehitustele lauaplaatide, aknalaudade ja põrandate valmistamiseks.

Eesti looduslikke ehitusmaterjale: savi, liiva, kruusa, lubjakivi, dolokivi ja graniiti on uuritud väga põhjalikult. Alates 1918. aastast tegelesid ettevõtete vajadustest tulenevate uuringutega nii Eesti kui välismaa erinevad uurimisgrupid. Põhjalikumad ülevaated Eesti maavaradest, sealhulgas ehitusmaterjalide uurimisest kirjutasid J. Kark (1923), C. Teichert (1928), K. Orviku (1933), J. Port (1935), J. Speek (1935), A. Luha (1946), K. Müürisepp (1957) ja V. Kamenski (1957).

Alates 1958. aastast hakkab ehitusmaterjalide uuringuid kureerima vastloodud Geoloogia ja Maapõue Kaitse Valitsus, mille nimetust ja alluvusvahekordi muudeti korduvalt kuni 1993. aastani. Alustati põhjalike ülevaadete koostamisega olemasolevatest leiukohtadest. Uuringute taseme tõstmiseks loodi oma laboratoorium, kus sai teha ka lihtsamaid füüsikalis-mehhanilisi katseid. Tööde korraldamisel oli eesmärgiks kindlustada juba tegutsevad ja projekteeritavad ettevõtted kvaliteetse toorainega vältimaks ehitusmaterjalide pikki vedusid. Arvele võeti suure tarbevaruga paekivi leiukohtad: Vasalemma, Rakke, Tamsalu, Karinu, Harku, Väo, Maardu, Kunda, Aru, Narva, Kaarma jt.; savi leiukohtad: Kunda, Aseri, Joosu, Arumetsa jt ning liiva- ja kruusa leiukohtad: Tallinna, Pannjärve, Kuusalu, Vooremäe, Kukemetsa, Sulbi, Tammiku, Potsepa jt. Aastal 1970 Tartus ja Keilas moodustatud otsingusalgad kindlustasid liiva- ja kruusavaruga kohalikke ehitajaid. Ehitusmaterjalide uurimisega on tegelenud geoloogid I. Barankina, A. Brutus, A. Eichenbaum, R. Grünberg, A. Haas, J. Jänes, V. Jürgenson, M. Karimov, A. Karu, E. Kasemets, S. Korbut, A. Kosk, M. Kukk, L. Leštšinskaja, T. Lodjak, V. Mõttus, E. Mustjõgi, M. Noppel (Pärnamäe), S, Nugis, A. Otsa, R. Peikre, V. Pikner, A. Põldvere, M. Põllumäe, M. Rammo, R. Rohtla, A. Rooma, M. Rändur (Kajak), S. Remmel, V. Räägel, T. Saadre, R. Sinisalu, K. Tallinn, A. Teedumäe, T. Tuuling, E. Valt, P. Vingisaar, E. Voolma jt. Kõik looduslike ehitusmaterjalide otsingu- ja uuringuaruanded on kättesaadavad Geoloogiafondis.

Looduslikke ehitusmaterjale kasutatakse kas looduslikul kujul või toormena ehitussegude ja ehitusdetailide valmistamiseks tööstuses. Alati on nõudlus teede ja raudteede ehitamiseks ning korrashoiuks, elumajade ja tootmishoonete püstitamiseks ning korrashoiuks, paberi- ja tselluloosi ning klaasi tootmiseks, keraamika, ahjupottide jms järele. Looduslikud ehitusmaterjalid on keskkonnasõbralikud ja ei kahjusta inimese tervist. Ehitusmaterjalide kaevandamisel tekkivad karjäärid saab peale rekultiveerimist kujundada pargiks või taasmetsastada. Heaks näiteks rekultiveeritud karjäärist Tartus on Kassitoome ja Vallikraavi tänava poolne Toomemäe ümbrus, kust linnaelanikud võtsid ehitamiseks liiva ja kruusa veel 19. sajandi esimesel poolel.

Vanemuise sümfoonikuid kuulas Tartu Kassitoome orus 2011. aastal enam kui 3000 kuulajat. A. Põldvere foto.

Seega on Tartu Toomkiriku ümbruse ebatavalised pinnavormid pärand ulatuslikust karjäärist. Liiva ja savi kasutati ehitustegevuseks aktiivselt 18. sajandil. Aastal 1803 otsustati ülikoolile kingitud Toomemägi muuta pargiks, kuid veel 19. sajandil müüs ülikool Kassitoomelt liiva.  Kassitoome korrastamine pargiks algas 1873. aastal. Tänapäeval on Kassitoome tartlaste meelispaik, kus aastaringi on meeldiv jalutada, sportida ja üritustel osaleda.

Kasutuses olevate karjääride seintes avanevad setete ja kivimite läbilõiked on abiks maapõue geoloogilise ehituse uurimisel. Just karjäärides saab väga täpselt kirjeldada Eestimaa maapõue kivimite koostise pindalalisi muutuseid ja uurida kivistisi.

Marinova karjäär Meremäe küla lähedal, Võrumaal 2008. aastal. Ülem-Devoni Plavinase lademe dolokivid on kaardunud üle savisse mattunud biohermi. Savis on peidus ammu väljasurnud loomade, stromatopooride hästi säilinud kivistised. Stromatopoorid moodustasid omaaegsetes madalmeredes riffe. Purustused dolokivi kihtides on tekkinud loodusliku protsessi tagajärjel. A. Põldvere foto.

Kasutatud Kalju Kajaku, Vello Kleini, Vello Kattai ja Mall Orru tekste.