Arbavere välibaas

ASUKOHAST
Tallinnast on Arbavere välibaasini 70 km mööda Tallinna–Narva maanteed (E20, kaks eraldatud vastassuuna sõiduteed) ja Viitna külast mööda kohalikku teed 3,5 km. Arbavere puursüdamike uurimiskeskuseks (Arbavere Drillcore Research Center) kujundatav Arbavere välibaas asub Loobu–Tapa maanteest 1,5 km kaugusel Arbavere külas, Kadrina vallas, Lääne-Virumaal. Tartust tulles on välibaasi 150 km. PDF (102 KB).

Tallinnast Viitnasse (Rakvere ja Narva suund) väljub päevas 16 bussi, millest 12 sõidavad kõikidel nädalapäevadel. Nende sõiduaeg on orienteeruvalt üks tund. Tartust Tapale (20 km kaugusel Arbaverest) väljub päevas 6 rongi, nende sõiduaeg on üle ühe tunni.

Arbavere välibaasi läheduses asuvad mitmed, nii maateadusliku kui keskkonnaharidusliku tähtsusega olulised ekskursiooniobjektid: Lahemaa rahvuspark (ligikaudu 5 km kaugusel; sh Viitna ja Ohepalu maastikukaitsealad), Kõrvemaa maastikukaitseala (5 km), Põhja-Eesti pankrannik (15 km), Neeruti oosistik (18 km), Eesti põlevkivimaardla (Ubja karjäär 25 km) ning Pandivere kõrgustiku keskosa ja Porkuni paemuuseum (30 km).

Majutus-, puhke- ja konverentsivõimalusi pakuvad Arbavere välibaasi vahetus läheduses (ligikaudu 1,5 km kaugusel) Arbavere ja Viitna Puhkekeskus ning vähem kui 20 km raadiuses pakuvad samu teenuseid ka eelkõige kultuuriobjektidena tuntud Palmse, Sagadi ja Vihula mõis.

Keskkonnaministeeriumi (KeM) valitsemisalas oleva osaühingu Eesti Geoloogiakeskus (EGK) välibaasi Palkoja baasi kinnistu 27301:001:0171 suurus on 1,61 ha, millest on ehitiste all praegu 0,11 ha.

ARBAVERE PUURSÜDAMIKE UURIMISKESKUSEST
Palkoja arbavereKeM-i valitsemisalas oleva 100-protsendilise riigi osalusega osaühingu EGK Arbavere välibaasis Lääne-Virumaal on 2013. aasta seisuga hoiul 4500 puursüdamiku kasti. Neid kolmes hoidlas ja välihoiuplatsidel olevaid puursüdamikke ongi viimase seitsme aasta jooksul kasutanud kohaliku ja rahvusvahelise tähtsusega uurimistööga seotud spetsialistid, sest Keila hoidlatele juurdepääs puudub.
Vaade välibaasi õuelt. Olmehoone (vasakul) ja kaks puursüdamike hoidlat. K. Suuroja foto.

EGK on viimase viie aasta nõudlust arvestades koostanud kontseptsiooni Arbavere puursüdamike uurimiskeskuse (Arbavere Drillcore Research Center) rajamiseks, mille eesmärgiks on koondada Arbaverre 10 000 kasti puursüdamikke (lisa Keila ning amortiseerunud Tuula ja Turja hoidlatest) ja võimaldada nende uurimist selleks spetsiaalselt kohandatud ühe hoidla osas. Puursüdamiku hoiustamise, demonstreerimise ning uurimise korraldamiseks, aga ka konsultatsioonide (ka giiditeenuse) andmiseks on osaühingul EGK olemas kogenud ja asjatundlik personal.

Palkoja uue hoidla Eelprojekt 3D vaade 1Puursüdamike uurimiskeskuse olulisemateks ülesanneteks on:
1.    puursüdamike hoiustamine;
2.    puursüdamike korrastamine;
3.    puursüdamike vahendamine geoloogidele ja teadlastele;
4.    puursüdamike töötlemise võimaldamine uurimise eesmärgil (lõikamine uurimiseks ja proovimiseks, lihvimine pildistamiseks ja uurimiseks, binokulaarivaatluste tegemine jms);
5.    puursüdamike pildistamine uurimistöö tarbeks;
6.    puursüdamike kirjeldamine täienduurimise eesmärgil;
7.    puursüdamike ja proovimiste info kogumine ja vahendamine;
8.    konsultatsioonide andmine nii Eesti kui välisriikide geoloogidele ja teadlastele.
Kavandatava uue hoidla 3D vaade. Eelprojekti PDF (72 KB)

Arbavere puursüdamikega töötavad EGK spetsialistid (geoloogiline kaardistamine, maavarade uuringud, keskkonnageoloogilised tööd jms). Välibaasis toimuvad Tartu Ülikooli geoloogia eriala üliõpilaste praktikad, kõrgkoolide teadurite välitööd ja koolinoorte õpetamine. Puursüdamikke uuritakse ka koostöös teiste riikide geoloogidega ning tutvustatkse geoloogia-alastel üritustel (nii siseriiklikud kui rahvusvahelised).

PUURSÜDAMIKE VÄÄRTUSTAMISEST
Hoiustatud puursüdamike kasutamine uute geoloogiliste ülesannete täitmisel alandab kavandatavate geoloogiliste tööde (geoloogiline kaardistamine, hüdrogeoloogia, maavarade uurimine) maksumust ja suurendab Eesti maapõue geoloogilise ehituse uurimise usaldusväärsust. Andmebaasid ei asenda puursüdamikke, sest varasemate uuringute andmed kajastavad uuringute tegemise-aegset teadmiste taset ja on seotud iga konkreetse uuringu puhul selle eesmärgiga. Teadmiste ja eesmärkide muutudes tuleb puursüdamiku läbilõike uuritavat osa täiendavalt kirjeldada ja/või proovida.

Arbaveres säilitatavatest puursüdamikest kõige pikem (815.2 m; Soovälja puursüdamik K–1) puuriti 1990. aastal. Viimasel 20 aastal on puurimismahud aina vähenenud ja moodustavad vaid mõned protsendid kuni 1990. aastani  tehtud geoloogiliste tööde puurmahtudest. Ainukesed kaks, kuni 188 m sügavust puurauku puuriti 2010. aastal Suur-Pakri saarele Eesti Energia tellimisel. Puurtöid tehakse tänapäeval veel vaid maavarade uuringu eesmärgil, kus uurimissügavus on tavaliselt kuni 15 m ja puurkaevude või energiapuuraukude rajamiseks. Maapõue geoloogiline kaardistamine toimub Eestis nüüd ainult säilitatavate puursüdamike ja teistel eesmärkidel tehtud puurtööde andmete alusel. Kui veel 1990ndatel aastatel puuriti ühe geoloogilise baaskaardi lehe (625 ruutkilomeetrit) kohta tulenevalt ainult geoloogilise kaardistamise (mõõtkava 1:50 000) vajadustest 4–5 puurauku sügavusega kuni 50 m, siis nüüd peavad geoloogid-kaardistajad lähtuma vaid teistel eesmärkidel (maavarade uuringud, ehitusgeoloogilised tööd, puurkaevud jms) tehtud uuringute andmetest.
Johvi I k22_1

Jõhvi I puursüdamiku intervall 468,2–478,7 m, kast 22. K. Suuroja foto.

PUURSÜDAMIKE HOIDLAD EESTIS JA NENDE HALDAJAD (EGK ja TTÜ GI andmed seisuga 01.12.2013)
KEILA HOIDLA     16 300    Keskkonnaagentuur
TUULA HOIDLA      2 800    EGK
TURJA HOIDLA         500    eravaldus
KOKKU                   19 600

ARBAVERE HOIDLA      4 500    EGK
SÄRGHAUA HOIDLA     4 500    TTÜ GI
Puursüdamike uurimisvõimalused Eesti välibaasides (võrdlus seisuga 2013) PDF (83 KB)

Ülevaade Keila hoidlate korrashoiu ja valve tagajatest aastatel 1997–2013
Riigiasutus EGK ja OÜ EGK (kuni 1997),
Info ja Tehnokeskus (1997–2010),
Keskkonnateabekeskus (2010–2013),
Keskkonnaagentuur (alates 2013).
Märkus: alates 2006. aastast Keila hoidlas puursüdamike uurimisvõimalus puudub.

ARBAVERE VÄLIBAASI AJALOOST
Arbavere välibaas rajati 1972. aastal, kui KeM-i valitsemisalas tegutseva EGK eelkäija, Eesti NSV Ministrite Nõukogu Geoloogia Valitsuse süvakaardistajad alustasid Tapa–Rakvere piirkonna kristalse aluskorra geoloogilist kaardistamist. Kuna koht oli logistiliselt väga hea, asus nii Põhja-Eesti kui ka tulevaste süvakaardistamise objektide keskel, siis otsustati siia koondada süvakaardistajate puursüdamik ja rajada Palkoja talu hoonete juurde kapitaalne välibaas. 1975. aastal osteti hooned (rehielamu, poollagunenud laut, kelder) omanikult 2500 rubla eest. 1976. aasta kevadel hakati rehielamu kohale ehitama uut hoonet ja puursüdamikuhoidlat. Puursüdamiku lisandudes ehitati aastate jooksul juurde veel kaks hoidlat.
Palkoja hoidla 2_1Puursüdamike kolmas hoidla. K. Suuroja foto.

1980ndate aastate lõpupoole hoiustati Arbaveres umbes 20 000 kasti ehk ligi 100 km puursüdamikku, millest umbes 7000 kasti oli paigutatud hoidlatessse. Välihoiuplatsidel hoiti puursüdamikku, millega töötasid EGK spetsialistid seoses geoloogilise kaardistamisega, maavarade uuringutega, keskkonnageoloogiliste töödega jms. Välibaasis toimusid ka Tartu Ülikooli geoloogia eriala üliõpilaste praktikad, TA Geoloogia Instituudi teadurite välitööd ja noorgeoloogide õpetamine suvistel üleriigilistel kokkutulekutel. Puursüdamikuga tutvusid nii kolleegid teistest vabariikidest kui välismaalt ja mitmel korral võõrustas baas ka üleliidulistest geoloogia-alastest nõupidamistest osavõtjaid. 1988. aastal tabas hoogsalt arenevat baasi aga tõsine tagasilöök – tules hävis olmehoone.

Palkoja olmehooneOlmehoone. K. Suuroja foto.

Olmehoone taastati küll paari aastaga, aga oma endist hiilgust baas enam tagasi ei saanud. Selle põhjuseks olid nii uued ajad kui ka 1990-ndatel aastatel alguse saanud ja senini kestvad segadused Eesti geoloogiateenistuse olemuse ning kuuluvuse ümber.

Igati vajaliku puursüdamiku korrastamise ja hoiustamise tingimuste parandamise programmi käivitumine tõi endaga kaasa olulisi muutusi baasi arengus. Programmi uueks korraldajaks määrati KeM-i Info- ja Tehnokeskus ning hiljem Maa-amet. Programmist lähtuvalt otsustati puursüdamik koondada Keilasse, EGK-lt ülevõetud puursüdamiku hoidlate ja tootmishoonete baasil rajatavasse keskusesse.

Arbavere välihoiuplatsidel olnud puursüdamikku hakati korrastama ja üle vedama Keila hoidlatesse. Keilas remonditi puursüdamike mehhaniseeritud käitlemiseks ettenähtud hoidlad ning nende juurde kuuluvad kontori- ja olmeruumid. Lisaks sellele rajati ja varustati tööpinkidega kivimitöötlemise ruumid. Kontori-, olme ja kivimitöötlemise osa aga kasutusele ei võetud ja alates 2006. aastast puudub juurdepääs hoidlatesse tihedalt paigutatud puursüdamiku kastide tugiraamistikul olevatele plokkidele.