Geokeemia ja keskkonnageoloogia

Kontaktinfo

Geokeemia ja keskkonnageoloogia uurimisvaldkonnad:

Radooniriski uuring

Radooni mõõtmise tellimus saata e-mailiga aadressile radoon@egk.ee või tavapostiga.

Radoonist ja isotoopidest

Radoon on elementide perioodilisuse süsteemi 86 element. See koosneb kolmest isotoobist, mis on uraani-238, uraani-235 ja tooriumi-232 radioaktiivse rea laguproduktid. Uraan-238 moodustab looduses esinevast uraanist 99,3%. Kuna tooriumist moodustuva radooni (Rn-220) poolestusaeg on ainult 55,6 sekundit, moodustab uraan-238 tekkinud raadiumist (Ra-226) kujunenud radooni (Rn-222) radioaktiivne kiirgus kogu radooni kiirgusdoosist üle 93% (UNSCEAR, 1993). Sellest tingituna vaadeldakse tavaliselt radoonina (Rn) ainult tema isotoopi radoon-222 ehk radooni kitsamas mõttes.

Radoon on värvitu, lõhnatu, kõrgradioaktiivne, õhust ligi 7,7 korda raskem (1 m3 kaalub 9,96 kg) ja väga mürgine väärisgaas. Ta on ainus looduslikus olekus gaasina esinev raskemetall, mis tahkub alles miinus 71 oC juures. Radoon jõuab inimorganismi peamiselt hingamisteede kaudu.

Radooni poolestusaeg on 3,8 ööpäeva ja ta laguneb järjestikku seitsmeks kõrgradioaktiivseks tütarelemendiks (poloonium-218, plii-214, poloonium-214, plii-210, vismut-210 ja poloonium-210). Nende poolestusaeg on valdavalt alla 5 ööpäeva ja need on intensiivsed α-, β- või γ-kiirguse allikad (tabel 1)

Eestimaa geoloogilise ehituse tõttu võib inimesi ohustav radoon jõuda maapnnale kuni 200 m sügavusest.

Tabel 1. Uraani-238 (238U) radioaktiivse lagunemise rida

Element, isotoop Radioaktiivnepoolestusaeg Radiatsiooni (kiirguse) tüüp Märkused
Uraan -238 (U) 4,5×109 aastat α Metall
Toorium -234 (Th) 24,1 päeva β Metall
Protaktiinium-234 (Pa) 1.17 minutit β Metall
Uraan-234 (U) 2,24×105 aastat α Metall
Toorium-230 (Th) 8,0×104 aastat α Metall
Raadium-226 (Ra) 1620 aastat α Metall
Radoon-222 (Rn) 3,82 päeva α Gaas
Poloonium-218 (Po) 3,05 minutit α Metall
Plii-214 (Pb) 26,8 minutit βγ Metall
Vismut-214 (Bi) 19,7 minutit βγ Metall
Poloonium-214 (Po) 1,6×10-4 sekundit α Metall
Plii-210 (Pb) 21,3 aastat

β

Metall
Vismut-210 (Bi) 5,01 päeva β Metall
Poloonium-210 (Po) 138,4 päeva α Metall
Plii-206 (Pb) Metall

Radoon kui Eesti olulisim looduslik kiirgusallikas

Normaaltingimustes läheneb täiskasvanud inimesele looduskiirguse poolt põhjustatud efektiivdoos 2 mSv/a (UNSCEAR 1993). Sellest moodustab:

1) kosmiline kiirgus 0,39 mSv/a (19,5%)
2) pinnase (ehitusmaterjalide) gammakiirgus 0,46 mSv/a (23,0%)
3) inimese kehas olevad radionukliidid (välja arvatud Rn) 0,23 mSv/a (11,5%)
4) Rn koos tütarelementidega, peamiselt elamute siseõhus 0,92 mSv/a (46,0%)
Kokku 2,00 mSv/a (100%)

Looduskiirgusele lisandub meditsiiniteeninduse, toitumuse ja tuumaenergia kasutamisega kaasnev kiirgus. Nende poolt põhjustatud kiirgusdoos pole oluline ja summaarselt ei ületa 0,1 mSv/a.
Elukeskkonnas ei peaks inimestele mõjuv efektiivdoos ületama 5 mSv/a. Vastasel korral tuleks rakendada meetmeid looduskiirguse taseme vähendamiseks. Iga 48 Bq/m3 radooni aasta keskmise sisaldusena eluruumide siseõhus lisab aastas 0,8–1 efektiivdoosi. Sellest arvust lähtudes on radooni sisaldus ka elumajade siseõhus olulisim kiirgusallikas ja see ei peaks ületama 150–200 Bq/m3.

Tuginedes Euroopa turvalisuse standardile (EU Basic Safety Standard) ei peaks inimene viibima üle 5 aasta keskkonnas, kus kiirgusdoos ületab aastas 20 mSv piiri. Sellesse gruppi kuuluvad Eesti elanikud, kelle elamute (korterite) siseõhus ületab radooni sisaldus 1100 Bq/m3 piiri.

Eesti olulisemad radooniohtlikud kivimid (Rn allikad)

Käesolevaks ajaks pole kõik radooni allikad üheselt selged, kuid tulenevalt Eesti ala geoloogilisest ehitusest kuuluvad olulisemate radooniohtlike kivimite hulka:

  • klindil ja orgude nõlvadel paljanduv (tihti pinnakatte all) kõrge uraani sisaldusega diktüoneema argilliit ja fosforiit ning nende purdmaterjal pinnakattes;
  • kristalse aluskorra avamustelt pärinev ja pinnakattes leviv uraanirikas granitoidne materjal;
  • võimalik uraani mineralisatsioon kivimites või veel teadmata allikad.

Diktüoneema argilliidis ja oobolusliivakivis varieerub uraani sisaldus vastavalt 30–350 g/t ja 6–40 g/t. Neid kivimeid on liustik (liustikud) purustanud ja moreeni koostises lõuna suunas kandnud ning Läänemeri mereliivaga koos põhja poole transportinud. Selline uraanirikaste kivimite mass jaotub pinnakattes väga ebaühtlaselt. Paljudes kohtades, esmajärjekorras klindil ja selle jalami laugetel nõlvadel, on uraanirikkad kivimid sageli maetud nooremate, normaalse (foonilise) uraani sisaldusega setete alla. Sellised alad ei eraldu visuaalsel vaatlusel. Nad ei eraldu tihti ka gammakiirguse väljas, kuid võivad olla väga radooniohtlikud. Pinnakattes leviv kõrgendatud uraani sisaldusega granitoidne materjal on valdavalt Soome päritolu. Nendes kivimites varieerub uraani sisaldus 2–20 g/t piirides.

Lõuna-Eesti Devoni liivakivides esineb uraanirikka (< 30 g/t) tumedama savi ja aleuroliidi vahekihte (läätsi), milles on tsirkooni, monatsiidi jt uraanirikaste mineraalidega rikastunud erimeid ning nende purdu.

Radooniriski kaart


Radooniriski kaart

Orienteeruva ülevaate radooni sisaldusest Eesti pinnases annab Eesti radooniriski kaart (vt. joonist). Kaardilt selgub, et ligi 29,5% pinnase uuringupunktidest paiknevad aladel, kus radooni sisaldus pinnaseõhus ületab piiranguteta ehitustegevuseks lubatud piiri (50 kBq/m3) kuni 5 korda ja 3,4% kuni 8 korda, erandjuhtudel kuni 42 korda. (Tuleb meeles pidada, et kaardil värvidega eristatud erineva radooni sisaldusega alad on piiritletud interpoleerimise meetodil tuginedes väga hõredale uuringuvõrgule. Kuna Eesti pinnakatte mineraalne koostis on väga muutlik, siis võib kaardil piiritletud aladel radooni sisaldus erineda kaardil näidatust).

Kõige kõrgema radooni sisaldusega alad esinevad Põhja-Eesti klindivööndis, vahetult diktüoneema argilliidi ja fosforiidi avamuste piires ning astangute vahelisel alal, klindiastangu esisel mereäärsel alal, aga ka vahetult klindipealsel alal. Põhja-Eesti klindivööndis paiknevad Eesti suuremad linnad (Tallinn, Maardu, Kunda, Sillamäe, Narva), asulad (Ülgase, Püssi, Varja, Toila jt.), külad ja üksikud talumajad. Kõrge radooni sisaldusega alasid esineb ka Ida- ja Lõuna-Eestis, kuid sagedamini Lõuna-Eesti Devoni kivimite levilal.

Radoon siseõhus

Eesti Kiirguskeskuse andmetel ületab radooni sisaldus individuaalmajade siseõhus ligi 30% ulatuses lubatud (200 Bq/m3) piiri, ulatudes kohati kuni 2000–3000 Bq/m3 ning üksikjuhtudel kuni 10 000 Bq/m3. Radooniriski aladel on majade siseõhu ja pinnaseõhu radooni sisalduse vahel selgelt positiivne korrelatsioon. Teades pinnase radooniriski taset, on selle vähendamiseks erinevaid võimalusi. Olulisemad nendest on põrandaalune kaitsekile või tuulutus, sundventilatsioon ja teised meetmed. Põgusa ülevaate annab nendest Eesti standard EVS 840:2009 (Radooniohutu…, 2009).


Radooni allikaks hoones on peamiselt pinnas hoone all ja selle ümber, ehitusmaterjal ning kraanivesi.

Radooni mõju tervisele

Radoon koos tütarelementidega on intensiivne α-, β- ja γ-kiirguse allikas (tabel 1). Radoon on inimeste tervist mõjutav ohtlikuim loodusliku ioniseeriva kiirguse allikas, see on mürgine ja mutatsioone põhjustav element. Inimorganismi pääseb radoon peamiselt hingamisel, kuid selle tütarelemente omastatakse ka toidu ja veega. Radooni tütarelemendid langevad tolmu- ja suitsuosakestele ning koos nendega jõuavad hingamisel kopsu. Mida suurem on radoonist saadav kiirgusdoos, seda suurem on vähioht. Organismi sattudes jätkub radooni ja tütarelementide radioaktiivne lagunemine, mille eri energiatasemega kiirguse liigid kahjustavad inimese tervist.


Kopsuvähki haigestumise riski ja elamute siseõhu radooni sisalduse vaheline seos (Mjönese, L. ja Falk, R., 2002).

Radooni sisaldust õhus väljendatakse bekrellides kuupmeetri kohta (Bq/m3), kusjuures 1 Bq tähistab ühte radioaktiivset lagunemist sekundis. Välisõhu normaalse radooniriski tasemega piirkondades varieerub radooni sisaldus 3–20 Bq/m3 piirides. Üle maailma tehtud uuringute andmetel varieerub elumajade siseõhus radooni sisaldus tavaliselt 25–60 Bq/m3 piirides. Eesti ühekorruseliste elumajade siseõhus on see näitaja 92 Bq/m3, Soomes 84 Bq/m3 ja Rootsis 78 Bq/m3 (UNSCEAR 2000). Eesti on selle näitaja poolest esireas nii Euroopas kui maailmas.

Radoon on suitsetamise kõrval olulisemaid kopsuvähi põhjustajaid. Eriti ohtlik on radooni ja suitsu koosmõju. Kopsuvähki haigestumise protsent suureneb suitsetamise mõjul oluliselt.

Erinevate Euroopa maade ja USA teadlaste arvates on kopsuvähki haigestumistest 10–30% põhjustatud eluruumide siseõhu kõrgest radooni sisaldusest (üle 150–200 Bq/m3). Kirjanduse andmetel on radooni negatiivne mõju inimese tervisele märgatav alates 100 Bq/m3. Radooni mõju minimeerimiseks inimese tervisele on kehtestatud radooni sisalduse lubatud (soovitatud) piirsisaldus eluruumide siseõhus USA-s 150 Bq/m3 ja enamuses Euroopa maades, sh ka Eestis 200 Bq/m3. Vastavalt Eesti Standardile EVS 840:2009 ei peaks aasta keskmine radooni sisaldus elu-, puhke- ja tööruumides ületama 200 Bq/m3.


Eluajal kopsuvähki haigestumise risk (Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa Regionaalbüroo andmed, 1997)

Eesti Kiirguskeskuse uuringute tulemusel on Eestis enam kui 30% elumaju, mille siseõhus radooni sisaldus ületab 200 Bq/m3 piiri. Sageli ulatub radooni sisaldus 2000 Bq/m3 ning üksikjuhtudel kuni 8000 Bq/m3. Sellistes majades elavad inimesed saavad aastas kiirgusdoosi 5–35 mSv/a ning üksikjuhtudel enamgi.

Radooni sisalduse selgitamine pinnaseõhus

Pinnaseõhus selgitatakse radooni (Rn) sisaldus kahe põhimõtteliselt erineva meetodiga selleks, et elimineerida radooni kadu mõõtmisel:

  • pinnases mõõdetakse portatiivse gamma-spektromeetriga (GR-320C/GPX-21A) eU ehk U (Ra), 40K ja 232Th sisaldus; eU sisalduse järgi kalkuleeritakse radioaktiivsel lagunemisel pinnaseõhku eralduva Rn sisaldus (RnG, kBq/m3). RnG sisaldus ei sõltu klimaatilistest tingimustest, sõltub ainult teadaolevates piirides pinnase litoloogiast. See meetod on Rn-riski taseme selgitamise põhimeetod (EVS 840:2009).
  • pinnaseõhk imetakse vaakumpumba abil emanomeeter Markus–10 mõõtekambrisse, kus emanomeeter kalkuleerib automaatselt pinnaseõhus radioaktiivse lagunemise baasil aeratsioonist säilinud Rn sisalduse (RnM, kBq/m3). Selle abimeetodiga selgitatakse sügavalt migreeruva Rn sisaldus.

Radooni sisalduse selgitamisel pinnaseõhus peab teadma, et ehitised moodustavad maapinnale ekraani, mis muudab aeratsiooni tingimused kuni nullilähedaseks. Sellest tulenevalt peab arvestama, et:

  • pinnaseõhus kujuneva radooni sisalduse tase (RnG) sõltub pinnase eU sisaldusest ja litoloogilisest läbilõikest. See ei sõltu aastaajast ega klimaatilistest tingimustest;
  • pinnaseõhus säiluva radooni sisaldus (RnM) sõltub mõõtmise ajast, pinnase litoloogiast ja sügavamalt maapinnale migreeruvast radooni kogusest. Määravat tähtsust omab uuringupunktis pinnast katva kasvukihi (huumushorisondi) iseloom, selle niiskus mõõtmise ajal ja temperatuur.

Otsemõõdetud RnM tase pinnseõhus erineb kevad-suvisel ja sügis-talvisel perioodil enam kui 2 korda. RnM sisalduse tõus algab sügisel, saavutab maksimumi hilistalvel ja langeb kiiresti kevadel, kui maapind sulab. Talveperioodil, kui pinnase aeratsioon muutub kasvukihi külmumise ja märgumise tulemusel minimaalseks, säilub pinnaseõhus eU-st kujunev radooni sisaldus ja RnM tulemus on lähedane eU järgi kalkuleeritule. Kui lisandub sügavamalt migreeruv radoon, võib RnM kogusisaldus kordades ületada eU sisalduse järgi kalkuleeritu. Samas jääb RnM sisaldus suve kuivadel perioodidel kuni kolm ja enam korda madalamaks eU lagunemisel tekkivast, sest tugevama pinnase aeratsiooni tõttu Rn lihtsalt lendub.

Eesti Geoloogiakeskuse radooni monitooringu tulemused kinnitavad, et pinnase radooniriski tegelikku taset saab Eesti tingimustes hinnata ainult kahe meetodiga paralleelselt.

Konkreetseid geoloogilisi tingimusi arvestades võimaldab kahe meetodiga määratud radooni sisaldus anda küllaltki objektiivse ettekujutuse piirkonna radooniriski tasemest. Tuleb kindlasti arvestada, et kevad-suvisel kuival perioodil on aeratsioonitingimused väga head ja RnM sisaldus ei võimalda alati hinnata radooni juurdekande tegelikku ulatust sügavamatest kihtidest.

Kasutatav aparatuur


Portatiivne gamma-spektromeeter GR-320C/GPX-21A eU ehk U(Ra), 40K ja 232Th sisalduse määramiseks pinnases ning mõõdetud eU sisalduse järgi raadiumist tekkiva radooni arvutamiseks. Tundlikkus eU sisalduse määramise on 0,1 g/t.

Looduskiirguse tase pinnases kalkuleeritakse eU, 40K ja 232Th sisalduse järgi, mis võib Eesti pinnases ületada kuni kolm korda ehitusmaterjalides ja vahetus põrandaaluses pinnases lubatud kiirguse taseme. Looduskiirgus on läbiv kiirgus ja radoonivastased meetmed seda ei minimeeri.

Emanomeeter Markus–10 pinnaseõhus säilinud radooni sisalduse vahetuks mõõtmiseks. Mõõtmistulemus võib olla kordades madalam tegelikust. Radooni mõõtmise tundlikkus on 1 kBq/m3.


Emanomeeter Markus–10 (esiplaanil) ning gamma-spektromeeter (tagaplaanil) mõõterežiimil.


Õõnes sond lüüakse pinnasesse, seejärel pinnase pooriruumi õhku pumbatakse mõõtmiskambrisse (emanomeeter Markus–10).


Radiomeeter CPΠ-88H pinnase gammakiirguse taseme kontrollimiseks ja optimaalseks uuringupunktide asukoha valimiseks. Looduskiirguse mõõtmise tundlikkus 0,25 µR/h ehk 0,0025 µSv/h.


ATMOS 12 DPX on kõrgtundlik radooni sisalduse määramise aparatuur (tundlikkus 1 Bq/m3), mis võimaldab mõõta radooni sisaldust välisõhus ja majade siseõhus ning tuvastada radooni siseruumidesse pääsu kohti.

Mõõtmistulemuste vormistamine

Mõõtmistulemused vormistatakse lühiaruandena, kus maa-ala radooniriski taset iseloomustatakse lähtudes mõõtmistulemustest ja geoloogilisest ehitusest. Samas antakse hinnang ala radooniriski ja looduskiirguse tasemele ning nende vastavusele Eestis ja Euroopa Liidus kehtivatele piirsisaldustele. Aruandesse lisatakse soovitused edaspidiseks tegevuseks.

Ajaloolised märkmed

Eesti Geoloogiakeskus alustas radooni sisalduse uuringuid pinnases 2000. aastal koostöös Rootsi Kiirguskaitse Instituudi ja Rootsi Geoloogiateenistuse teadlastega. Eestis hakati pinnase radooni taseme selgitamiseks kasutama Rootsis ja teistes Põhjamaades välja töötatud metoodikat ning Kanadas ja Rootsis toodetud aparatuuri. Käesolevaks ajaks on radooni sisaldust uuritud enam kui 1600 punktis ja on koostatud Eesti radooniriski kaart mõõtkavas 1:500 000 (Tallinn–Stockholm, 2004) ning Ida-Virumaa ja Harjumaa radooniriski kaardid mõõtkavas 1:200 000.

Kirjandus

 

Perersell, V., 2003. Põhja-Eesti pinnaseõhu radoonisisaldusest. Keskkonnatehnika, 3/03, 12–13.
Perersell, V., 2005. Radoonist Eesti pinnases. Keskkonnatehnika, 2/05, 36–38.
Perersell, V., Mõttus, V., Täht, K. 2005. Nähtamatu ohuallikas Eestimaa pinnases. Eesti Loodus, 5, 46–50.
Perersell, V., Ressar, H., Britt-Marie Ek, Enel, M., Mõttus, V., Täht, K., 2004. Eesti radooniriski kaart, 1:500 000 (kaart 8 lehel),Tallinn–Stockholm. 52 lk
Radooniohutu hoone projekteerimine, 2009. Eesti Standard. EVS 840:2009.
Petersell, V., Täht-Kok, K., Shtokalenko, M., Talpas, A., Jüriado, K. 2012Pinnase radoonisisalduse ja looduskiirguse mõõtmise metoodilise juhendi maketi koostamine ning aparatuuri kontrollimise tugietaloni rajamine. Eesti Geoloogiakeskus, Tallinn, 47 lk, 2 lisa, 8 kaarti. PDF (3,5 MB)
Petersell, V., Täht-Kok, K., Karimov, M., Shtokalenko, M., Milvek, H., Nirgi, S. 2015. Tallinna radooniriski kaart. Eesti Geoloogiakeskus, Tallinn, 64 lk, 3 lisa, 13 kaarti. Seletuskiri ja kaardid Tallinna kodulehel.
Siim Nirgi, Valter Petersell, Mark Karimov, Heli Milvek, Krista Täht-Kok. “Eesti pinnaseõhu Rn-sisalduse 2-aastane seire ja mõõtmisaparatuuri uuendamine”. OÜ Eesti Geoloogiakeskus, Tallinn, 2016. PDF (5,9 MB)

Keskkonnauuringud

Pinnase ja veeproovide kogumine ning keskkonnaohtlikkuse määramine:

  • Pinnase ja pinnase- ning põhjavee proovide kogumine Euroopa Liidu tunnustatud metoodikaid ja nõudeid järgides;
  • Proovides keskkonnaohtlike elementide (Hg, Cd, Pb, Zn, Ni, Cr, Cu, Co,Sn, Ba, Se, V, Sb, Tl, Be, U, F, As, B), naftaproduktide, fenoolide jt sisalduse määramine vastavalt Keskkonnaministri määrusele nr 38, 11. augustist 2010, “Ohtlike ainete sisalduse piirväärtused pinnases”.

Määramisele kuuluvad elemendid, millede sisaldus võib ületada määrusega kehtestatud sihtarvu. Sihtarv näitab ohtliku aine sellist sisaldust pinnases, millega võrdse või väiksema väärtuse korral loetakse pinnase seisund heaks ehk inimesele ja keskkonnale ohutuks.

Laboratoorse uuringu tulemused esitatakse aruandena, milles antakse hinnang keskkonnaseisundile ja soovitused edaspidiseks tegevuseks.

Selgitatakse erinevate piirkondade majandus-joogivee ja pudelivee makro- ja mikroelementide sisaldust. Kokku määratakse 22 erineva vee proovis enam kui 56 elemendi sisaldused ja selgitatakse nende baasil vee vastavust joogivee nõuetele ja mõju tervisele.

Kirjandus

Petersell, V., Shtokalenko, M., Täht-Kok, K., Talpas, A. 2013. Kirde-Eesti tööstuspiirkonna pinnase (muldade) keskkonnaseisundi uuringute aruanne (kahes köites). Eesti Geoloogiakeskuse aruanne, geofüüsika, mere- ja keskkonnageoloogia osakond, Tallinn, 111 lk.

Mulla geokeemia

Jätkuvad EuroGeoSurvey Geochemistry ExPert Group’i poolt läbiviidavad Euroopa mulla huumushorisondi (künnikihi) ja mulla lähtekivimite geokeemiline kaardistamine ning majandus-joogivee ja pudelivee geokeemiline uuring.

Eestis võrreldakse Eesti mulla huumushorisondi geokeemilises atlases (Petersell, Ressar jt, 1997) avaldatud elementide (B, Ba, Be, Ca, Cd, Co, Cr, Cu, F, Fe, Hg, K, Mg, Mn, Mo, Na, Nb, Ni, P, Pb, Rb, Sc, Sr, Th, U, V, Y, Zn, orgaaniline aine) sisalduse taset kogu Euroopa Liidu jaoks soovitusliku tasemega.

Tegeletakse täiendavate elementide sisalduse (Au, Ag, Hf, Se, Sb, Te, Tl, TR jt) selgitamisega Eesti mullas ja mulla lähtekivimite geokeemilise atlase koostamisega.

Kirjandus

Petersell, V., Ressar, H., Täht, K. jt., 1997. Eesti mulla huumushorisondi geokeemiline atlas. Tallinn–Uppsala (saab tellida Eesti Geoloogiakeskusest).
Petersell, V., Shtokalenko, M., Täht-Kok, K., Talpas, A. 2013Kirde-Eesti tööstuspiirkonna pinnase (muldade) keskkonnaseisundi uuringute aruanne (kahes köites). Eesti Geoloogiakeskus, geofüüsika, mere- ja keskkonnageoloogia osakond, Tallinn, 111 lk.
Esimene köide: tekst 111 lk, s.h 11 joonist ja 53 tabelit; KE_mulla_geok_atlas_1k (7.0 MB)
Teine köide: 94 lehte ja 94 joonist; KE_mulla_geok_atlas_2kd (20 MB)
Petersell, V., Karimov, M., Shtokalenko, M.,  Täht-Kok, K. 2015. Eesti mulla geokeemiline atlas. Eesti Geoloogiakeskus, Tallinn, 138 lk.

 

2017. a detsembris sai valmis uus “Eesti põllumulla geokeemiline atlas”. Atlas on kättesaadav ainult elektroonilisena pdf-formaadis. Atlase mõlemad  köited on allalaetavad järgmiste linkide kaudu:

MullaAtlas_I

MullaAtlas_II